Aprilli kuu kokkuvõte!

Sellel kuul olen sissekandeid teinud väga erinevatel teemadel: inimese rikkusest, korduvalt läbielatud situatsioonidest ning grupis õppimisest. Ent kõiki neid teemasid ühendab miski, mis on kindel ja muutumatu: inimene õpib ja areneb pidevalt. Seega laieneb inimese silmaring ning muutuvad arusaamad ja seisukohad. Iga inimene leiab enda jaoks midagi uut, mis on tema jaoks oluline ja muutustvajav. Ent samas võib tekkida ka situatsioone, kus millegi uue kogemine hoopis kinnistab olemasolevaid seisukohti.
Minu arusaamad vaesusest on aja jooksul kõvasti muutunud ning ma olen selle üle väga õnnelik. Ma olen endale selgeks saanud, mis on minu jaoks oluline ning mille nimel tasub pingutada.
Samas tuues näiteks nüüd grupis õppimise, olen siiski enda varasematele vaadetele suhteliselt kindel. Kuigi ma ei eelista grupitöid, olen siiski võimeline seda tegema. Ning selle lõppedes leian, et olen omandanud midagi uut, olen läbinud midagi, mis paneb rõõmustama. Olen õppinud uusi inimesi natukenegi rohkem tundma. Ning üha enam kinnistub teadmine sellest, et eemalt ülbe ja ebameeldib inimene võib tegelikult olla väga seltskondlik ja meeldiv.

Mina grupis õppijana!

Kui mulle antakse valida, kas õppida ja tegutseda üksinda või grupis, valiksin kindlasti indivuaalse õppe. Seda justnimelt sellepärast, et siis on täpselt teada, mida ma teha tahan, kuidas ma seda teen ning millal ja kus ma seda teen. Mulle ei meeldi olla sõltuvuses teistest inimestest. Ent arutlused ja läbirääkimised on grupis väga olulised ja annavad palju juurde, selle vastu ma ei vaidle.
Olgem ausad, meil kõigil tuleb õppida õppima ja töötama grupis. Seda tuleb ette nii koolis kui ka edaspidi tööalaselt. Kõikjal on vaja tegutseda mitmekesi koos.
Ma pean tunnistama, et grupis õppijana olen ma suhteliselt passiivne ja algatan asju väga harva. Ma meelsamini kuulaksin, mida on teistel öelda ning jagaksin siis oma arvamust. Olen ka juba eelnevalt väitnud, et ma pole piisavalt julge ega enesekindel. Isegi siis, kui mul on küsimusi või vajan abi, pöörnud ma oma tuttavate poole, mitte ei esita grupis seda võõrastele, juhul kui see pole hädavajalik.
Ent samas ei ole ma ka teiste tööde kritiseerija ega halvustaja. Kuulan inimese arvamuse ära, mõtlen selle peale ja ütlen siis, mis mina asjast arvan. Olen kiire leidma kompromisse ja lahendusi tekkinud probleemidele. Kui minu vastu suunatakse kriitikat, siis paneb see mind oma seisukoha üle järele mõtlema. Võib- olla eksisin ma tõesti. Ent kui leian, et olen siiski õigel teel, tõstatan selle teema uuesti üles.
Samas oleneb grupis osalemise aktiivsus ka grupist, kuhu ma olen. Kui mind ümbritsevad tuttavad inimesed, kellega mul on kerge suhelda, julgen ma vabalt oma arvamust avaldada. Siis kipun vahel isegi liiga domineerima. Ent kui inimesed ümberringi on võõrad, läheb mul kaua aega enne, kui kohaneda. Tihtipeale juhtub nii, et mul see ei õnnestugi.
Olulisim areng minus, kui gruppis õppijas, võiks toimuda osalemise ja algatamise koha pealt. Julgust ja enesekindlust ning kõik on paremuse poole teel! :)

Mitmeid kordi ühes situatsioonis!

Seekord ei taha ma kirja panna seda, mida olen õppinud. Tahan pigem öelda, et ühe korra mingit uut situatsiooni läbi elades õpime sellest küll midagi, aga see pole kogu kogemus ega teadmine, mida me sellest saame. Edasipidises elus elame kindlasti läbi veel taoliseid situaotsioone mitmeid ja mitmeid kordi ning õpime alati sellest veel midagi juurde. Õppimine on ju pidev protsess. Igas korduvas situatsioonid märkame midagi, mida me eelmisel korral ei osanud tähele panna ning lisame selle oma teadmistesse.
Mida rohkem sa ühte situatsiooni läbi elad, seda paremini kinnistub sulle õpitu ning seda enam jääd sa endale kindlaks, et kunagi teha õigeid otsuseid.

Kes on vaene inimene?

Istusin sotsiaalpsühholoogia loengus ja õppejõud esitas küsimuse suurele ringile: "Millised on vaesed inimesed?" Selle peale tekkis minul kohe vastuküsimus, et mis mõttes vaesed?
Mitmeid aastaid tagasi oleksin ma vastanud ilmselt ilma pikema mõtlemiseta, et nad on suhteliselt räpakad, haisevad ja neist hoitakse eemale. Ent sel momendil ma taipasin, et mu mõtteviis on väga palju muutnud. Väljendi peale "vaesed inimesed", mõtlen ma nüüd alati, et mis teeb inimesest vaese inimese?
Üldjuhul on tõesti selle põhjuseks rahapuudus ning sellega kaasnev natukene kehvem väljanägemine või muud miinused. Ent mina leian, et rahapuuduse all kannatav inimene ei ole nii vaene, kui see inimene, kellel pole perekonda, sõpru ega kedagi, kes temast hooliks. Peab tõesti tõdema, et ilma rahata pole võimalik elada, ent mis elu see on, kellel pole mitte midagi peale raha?
Raha on vahend vaid materiaalsete asjade omamiseks!
Inimene on rikas ning lisaks ka õnnelik siis, kui tal on inimesed tema ümber, kes temast hoolivad ja kellest tema hoolib.

Mis on vaesus?

"Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse!" & "Usalda, aga kontrolli!"

Kui küsida endalt, mis on see kõige olulisem, mida ma selle kuu jooksul olen õppinud, siis vastus on lihtne tulema. Ilmselgelt on selleks mõistmine, kuidas teine inimene ei saa matemaatika ka kõige lihtsamatest asjadest aru. Siiani pole see mulle pähe mahtunud, kuna endal pole mul kunagi matemaatikaga raskusi olnud. Ent nüüd, mõeldes vähe enda nõrkadele külgedele, pole teise inimese mõitmine raske. Nimelt ise olen suhteliselt hädas inglise keelega ning kui keegi peaks mulle ütlema, et kuidas ma aru ei saa, siis ma ilmselt lihtsalt kas karjuksin talle näkku, et mulle ei jõua kohale või hakkaksin hoopis nutma. Kuna vanasõna ütleb "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse!", siis ma ei ohka või ei raputa enam kunagi pead, kui minu poole pöördutakse matemaatikaliste probleemidega ning nendest aru saada. Ma ei ole nii isekas, et paneksin sellepärast teise inimese, veel selle, kes abipalvega minu poole pöördub, ennast halvasti tundma. Õppisin läbi enda tundma teise inimese probleeme ning nendest aru saama.

Aga kas ma olen midagi veel õppinud? Hmmm...Selle peale torkab mulle kohe pähe jällegi üks ütlus "Usalda, aga kontrolli!" Nimelt oli koolis seina peale pandud nimekirjad keskmiste hinnetega. Olin täiesti kindel, et kõik on õige ja klapib, kuigi minu keskmine tundus kuidagi madal. Ent kui lõpuks avastasin, et õpingukaardile oli mulle üks hinne ühe võrra madalam pandud, olin päris ehmunud. Sellest oleneb mu õppetoetuse saamine. Õnneks on asi vist lahenenud, ent nüüdsest püüan ma asjadel rohkem silma peal hoida. Ent ilmselt oleneb edaspidine kontrollimine ka sellest, kas see tulemus mõjutab midagi.

Leian, et need kaks õpitud kogemust on mulle antud hetkel kõige olulisemad... ja mul on hea meel, et nendega probleemidega kokku puutusin.

"Mona Lisa naeratus"

Rühmatööd on iseenesest huvitav teha, ent samas kaasneb sellega suhteliselt palju takistusi. Üldjuhul on nendeks kõigile liikmetele sobiv ühine aeg, ühes tempos töötamine, et tähtajaks valmis oleks ning töö viimistlemine ning sellega kaasnevate mitmete paranduste saatmised edasi- tagasi. Ent samas jälle on plussiks see, et teiste grupiliikmetega saab nõu pidada ning üksteiselt on alati midagi uut õppida.
Antud ülesande täitsime filmi "Mona Lisa naeratus" põhjal. Filmi vaatasime kõik koos ning peale kahte tundi kirjutasime filmi jooksul tekkinud mõtted ja ideed paberile. Filmijärgne analüüs oli suhteliselt pikk, kuna kõikidel meist oli filmist omamoodi arusaam ja vaated.
Huvitav oli jälgida, kuidas üks inimene püüab teisi inimesi mõjutades neid edasi õppima suunata. Ent sellisel juhul jääb mõjutataval midagi jällegi õppimata. Nimelt oma valikute tegemist ning õnnestumise/ ebaõnnestumisega toimetulekut. Ühtki inimest ei saa õpetada, inimene õpib ise.
Rühmatöö sujus meil siiski suhteliselt ladusalt. Jagasime allikad ära ning igaüks tegi oma osa. Töö panime kokku ning parandused tegime ühiselt.
Ettekande väljamõtlemisega olime natuke hädas. Istusime ikka päris tükk aega enne, kui midagi välja tuli. Siiski on raske mitmel inimesel korraga ühe ideega nõustuda.
Siinkohal võibki ära märkida, et rühmatöö jooksul õppisime päris palju. Nimelt teist inimest kuulama, tema mõtteid arvesse võtma, teistega arvestama, kompromissile jõudma ning oma soove mitte nii väga peale sundima.
Loomulikult pole see meie esimene grupitöö ning neid oskusi on saadud varemi treenida, ent igas olukorras tekib erinevaid situatsioone ning sealkohal tuleb probleemid kohe lahendada.

2. Albert Anderson!

Analüüsides Albert Andersoni elulugu ja õppimist, tundsin, et suudan "sisse astuda" teise inimese ellu ning näha ja tunda kõike lähedalt. Nii oli kõige kergem aru saada, mida ta tunneb ja kuidas ta mõtleb.
Mulle tundub, et teist inimest on kergem analüüsida kui ennast. Olen mõelnud, et tihti jään ma iseendalegi arusaamatuks. Ent võib- olla enda elulugu paberilt lugedes ja sinna "sisse astudes" suudaksin ka endale natukene lähemale jõuda, teha teistsuguseid ja võib- olla õigemaidki otsuseid.
Ise on tihti raske aru saada, mis on õigem või mõistlikum. Kõrvalt vaadates paistab aga nii mõnigi endale arusaadav ja mõistlik asi olevat hoopis veider ja mõistmatu. Võib- olla tulekski ennast analüüsida kui teist inimest, vaadata ennast kõrvalt!

1. Mina kui täiskasvanud õppija!

Inimene õpib kogu elu, ent kasvades muutuvad ilmselt õppimismeetodid ja aja kasutamine.

Mina kui täiskasvanud õppija võrdlen tihti oma praeguseid õppimisi varasematega.

Nooremana oli õppimisaeg paigas, nimelt kohe peale kooli, kuna huviringe oli palju ning õppida tuli igaks päevaks. Ent nüüd on õppimisvõialused paindlikumad. Materjale saab lugeda igal vabal hetkel. Raske on võtta kätte ja mõelda, et just nüüd peab asja selgeks saama või ära tegema. Minul peab olema "õppimistuhin peal", muidu ei suuda ma keskenduda ega süveneda. Ülikoolis on selleks võimalus, kuna igaks järgmiseks päevaks ei ole tingimata midagi teha vaja. Eelistan vaikselt ja omas tempos materjali läbi töötada. Õppimist alustan suhteliselt varakult, kuna väikeste osade õppimine on mulle jõukohasem.

Materjali läbi töötades toon punktidena välja olulisema, mida on hiljem hea üle vaadata ja korrata. Ent mälu on mul lühike. Ühel päeval väga selge olnud teema võib mõne päeva pärast olla täiesti ununenud.

Õpin meeleldi vaid seda, mis on minu jaoks loogiline ja huvitav. Kui asi on igav ja arusaamatu, siis 0n selge, et midagi meelde ei jää.