Aprilli kuu kokkuvõte!

Sellel kuul olen sissekandeid teinud väga erinevatel teemadel: inimese rikkusest, korduvalt läbielatud situatsioonidest ning grupis õppimisest. Ent kõiki neid teemasid ühendab miski, mis on kindel ja muutumatu: inimene õpib ja areneb pidevalt. Seega laieneb inimese silmaring ning muutuvad arusaamad ja seisukohad. Iga inimene leiab enda jaoks midagi uut, mis on tema jaoks oluline ja muutustvajav. Ent samas võib tekkida ka situatsioone, kus millegi uue kogemine hoopis kinnistab olemasolevaid seisukohti.
Minu arusaamad vaesusest on aja jooksul kõvasti muutunud ning ma olen selle üle väga õnnelik. Ma olen endale selgeks saanud, mis on minu jaoks oluline ning mille nimel tasub pingutada.
Samas tuues näiteks nüüd grupis õppimise, olen siiski enda varasematele vaadetele suhteliselt kindel. Kuigi ma ei eelista grupitöid, olen siiski võimeline seda tegema. Ning selle lõppedes leian, et olen omandanud midagi uut, olen läbinud midagi, mis paneb rõõmustama. Olen õppinud uusi inimesi natukenegi rohkem tundma. Ning üha enam kinnistub teadmine sellest, et eemalt ülbe ja ebameeldib inimene võib tegelikult olla väga seltskondlik ja meeldiv.

Mina grupis õppijana!

Kui mulle antakse valida, kas õppida ja tegutseda üksinda või grupis, valiksin kindlasti indivuaalse õppe. Seda justnimelt sellepärast, et siis on täpselt teada, mida ma teha tahan, kuidas ma seda teen ning millal ja kus ma seda teen. Mulle ei meeldi olla sõltuvuses teistest inimestest. Ent arutlused ja läbirääkimised on grupis väga olulised ja annavad palju juurde, selle vastu ma ei vaidle.
Olgem ausad, meil kõigil tuleb õppida õppima ja töötama grupis. Seda tuleb ette nii koolis kui ka edaspidi tööalaselt. Kõikjal on vaja tegutseda mitmekesi koos.
Ma pean tunnistama, et grupis õppijana olen ma suhteliselt passiivne ja algatan asju väga harva. Ma meelsamini kuulaksin, mida on teistel öelda ning jagaksin siis oma arvamust. Olen ka juba eelnevalt väitnud, et ma pole piisavalt julge ega enesekindel. Isegi siis, kui mul on küsimusi või vajan abi, pöörnud ma oma tuttavate poole, mitte ei esita grupis seda võõrastele, juhul kui see pole hädavajalik.
Ent samas ei ole ma ka teiste tööde kritiseerija ega halvustaja. Kuulan inimese arvamuse ära, mõtlen selle peale ja ütlen siis, mis mina asjast arvan. Olen kiire leidma kompromisse ja lahendusi tekkinud probleemidele. Kui minu vastu suunatakse kriitikat, siis paneb see mind oma seisukoha üle järele mõtlema. Võib- olla eksisin ma tõesti. Ent kui leian, et olen siiski õigel teel, tõstatan selle teema uuesti üles.
Samas oleneb grupis osalemise aktiivsus ka grupist, kuhu ma olen. Kui mind ümbritsevad tuttavad inimesed, kellega mul on kerge suhelda, julgen ma vabalt oma arvamust avaldada. Siis kipun vahel isegi liiga domineerima. Ent kui inimesed ümberringi on võõrad, läheb mul kaua aega enne, kui kohaneda. Tihtipeale juhtub nii, et mul see ei õnnestugi.
Olulisim areng minus, kui gruppis õppijas, võiks toimuda osalemise ja algatamise koha pealt. Julgust ja enesekindlust ning kõik on paremuse poole teel! :)

Mitmeid kordi ühes situatsioonis!

Seekord ei taha ma kirja panna seda, mida olen õppinud. Tahan pigem öelda, et ühe korra mingit uut situatsiooni läbi elades õpime sellest küll midagi, aga see pole kogu kogemus ega teadmine, mida me sellest saame. Edasipidises elus elame kindlasti läbi veel taoliseid situaotsioone mitmeid ja mitmeid kordi ning õpime alati sellest veel midagi juurde. Õppimine on ju pidev protsess. Igas korduvas situatsioonid märkame midagi, mida me eelmisel korral ei osanud tähele panna ning lisame selle oma teadmistesse.
Mida rohkem sa ühte situatsiooni läbi elad, seda paremini kinnistub sulle õpitu ning seda enam jääd sa endale kindlaks, et kunagi teha õigeid otsuseid.

Kes on vaene inimene?

Istusin sotsiaalpsühholoogia loengus ja õppejõud esitas küsimuse suurele ringile: "Millised on vaesed inimesed?" Selle peale tekkis minul kohe vastuküsimus, et mis mõttes vaesed?
Mitmeid aastaid tagasi oleksin ma vastanud ilmselt ilma pikema mõtlemiseta, et nad on suhteliselt räpakad, haisevad ja neist hoitakse eemale. Ent sel momendil ma taipasin, et mu mõtteviis on väga palju muutnud. Väljendi peale "vaesed inimesed", mõtlen ma nüüd alati, et mis teeb inimesest vaese inimese?
Üldjuhul on tõesti selle põhjuseks rahapuudus ning sellega kaasnev natukene kehvem väljanägemine või muud miinused. Ent mina leian, et rahapuuduse all kannatav inimene ei ole nii vaene, kui see inimene, kellel pole perekonda, sõpru ega kedagi, kes temast hooliks. Peab tõesti tõdema, et ilma rahata pole võimalik elada, ent mis elu see on, kellel pole mitte midagi peale raha?
Raha on vahend vaid materiaalsete asjade omamiseks!
Inimene on rikas ning lisaks ka õnnelik siis, kui tal on inimesed tema ümber, kes temast hoolivad ja kellest tema hoolib.

Mis on vaesus?