Kui küsida endalt, mis on see kõige olulisem, mida ma selle kuu jooksul olen õppinud, siis vastus on lihtne tulema. Ilmselgelt on selleks mõistmine, kuidas teine inimene ei saa matemaatika ka kõige lihtsamatest asjadest aru. Siiani pole see mulle pähe mahtunud, kuna endal pole mul kunagi matemaatikaga raskusi olnud. Ent nüüd, mõeldes vähe enda nõrkadele külgedele, pole teise inimese mõitmine raske. Nimelt ise olen suhteliselt hädas inglise keelega ning kui keegi peaks mulle ütlema, et kuidas ma aru ei saa, siis ma ilmselt lihtsalt kas karjuksin talle näkku, et mulle ei jõua kohale või hakkaksin hoopis nutma. Kuna vanasõna ütleb "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse!", siis ma ei ohka või ei raputa enam kunagi pead, kui minu poole pöördutakse matemaatikaliste probleemidega ning nendest aru saada. Ma ei ole nii isekas, et paneksin sellepärast teise inimese, veel selle, kes abipalvega minu poole pöördub, ennast halvasti tundma. Õppisin läbi enda tundma teise inimese probleeme ning nendest aru saama.
Aga kas ma olen midagi veel õppinud? Hmmm...Selle peale torkab mulle kohe pähe jällegi üks ütlus "Usalda, aga kontrolli!" Nimelt oli koolis seina peale pandud nimekirjad keskmiste hinnetega. Olin täiesti kindel, et kõik on õige ja klapib, kuigi minu keskmine tundus kuidagi madal. Ent kui lõpuks avastasin, et õpingukaardile oli mulle üks hinne ühe võrra madalam pandud, olin päris ehmunud. Sellest oleneb mu õppetoetuse saamine. Õnneks on asi vist lahenenud, ent nüüdsest püüan ma asjadel rohkem silma peal hoida. Ent ilmselt oleneb edaspidine kontrollimine ka sellest, kas see tulemus mõjutab midagi.
Leian, et need kaks õpitud kogemust on mulle antud hetkel kõige olulisemad... ja mul on hea meel, et nendega probleemidega kokku puutusin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment