Inimene õpib kogu elu, ent kasvades muutuvad ilmselt õppimismeetodid ja aja kasutamine.
Mina kui täiskasvanud õppija võrdlen tihti oma praeguseid õppimisi varasematega.
Nooremana oli õppimisaeg paigas, nimelt kohe peale kooli, kuna huviringe oli palju ning õppida tuli igaks päevaks. Ent nüüd on õppimisvõialused paindlikumad. Materjale saab lugeda igal vabal hetkel. Raske on võtta kätte ja mõelda, et just nüüd peab asja selgeks saama või ära tegema. Minul peab olema "õppimistuhin peal", muidu ei suuda ma keskenduda ega süveneda. Ülikoolis on selleks võimalus, kuna igaks järgmiseks päevaks ei ole tingimata midagi teha vaja. Eelistan vaikselt ja omas tempos materjali läbi töötada. Õppimist alustan suhteliselt varakult, kuna väikeste osade õppimine on mulle jõukohasem.
Materjali läbi töötades toon punktidena välja olulisema, mida on hiljem hea üle vaadata ja korrata. Ent mälu on mul lühike. Ühel päeval väga selge olnud teema võib mõne päeva pärast olla täiesti ununenud.
Õpin meeleldi vaid seda, mis on minu jaoks loogiline ja huvitav. Kui asi on igav ja arusaamatu, siis 0n selge, et midagi meelde ei jää.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment